Hõissa PULMAD!

Vestlus kohalikuga:

„Mitu korda aastas te pulmas käite?“

„30“

„Sa mõtled 13 ikka?“

„No mõni aasta 15, mõni aasta 20 ja mõni aasta 30 korda.“

Koduuks teatab tähtsündmusest

Koduuks teatab tähtsündmusest

Pulmadest ei pääse Aserbaidžaanis üle ega ümber. Seda on märgata igal pool. Alates pulmadega seotud poodidest (kleidid, ehted ja muu tarvilik) ning lõpetades iga päev kuuldavate tänaval piibutavate punaste ning valgete lehvidega ehitud autodega. Üldiselt olen ma väga üllatunud, kui ma kohtan kedagi enda vanust, kes ei ole veel abielus (eriti Shekis). Muidugi tõele au andes kõik kolm hilistes kahekümnendates neiut, kes meie kontoris töötavad ei ole abielus. Küll unistavad nad aga enda printsist valgel hobusel, kes nad abieluranda viiks. Olen neile peale küll sattunud kui nad Youtubist pulma videosid vaatavad. Asjad hakkavad vaikselt muutuma ja nagu ma kuulsin, siis Bakuus abielluvadki paljud juba enda hilistes 20ndates. Sotsiaalne surve abielluda kummitab aga nii mehi kui naisi.

Abielu ja pulmadega on seotud palju traditsioone ning sellest on kasvand välja omaette suur äri.

Pulmadeks valmistumisele kulub terve päev

Pulmadeks valmistumisele kulub terve päev

Traditsiooniliselt algas abiellumise protsess nö esialgse noormehe poolse huvi välja näitamisega, mis tähendas seda, et keegi noormehe sugulastest külastas neiu vanemaid ja näitas välja, et noormees on neiust huvitatud. Sellele järgnes kosimine, mis koosnes omakorda mitmest etapist ehk noormehe sugulaste katsetest saada tüdruku ja tema perekonna nõusolek. Kui perekonnad olid nõusolekule jõudnud järgnes kihlumine. Kui kosimise protsess on tunduvalt lihtsustunud (see ei tähenda, et traditsioonilist lähenemist üldse enam ei esine) siis kihlumistseremoonia on endiselt väga oluline, aga samuti lihtsustunud. Kihlustseremoonial osalevad lähimad perekonna liikmed ning olulisel kohal on majustuste ette valmistamine ja söömine. Kihlustseremoonia käigus peab üks peigmehe lähisugulane tulevast pruuti maiustustega toitma ning pruudile tuuakse kingitusi.

Kui vanasti olid pulmad mitmepäevane pidu siis nüüd on tegemist ühepäevase ettevõtmisega, mis võib vanematele päris kulukaks minna. Jah, just vanematele, kuna üldiselt maksavad pruudi ja peigmehe vanemad pulmade eest. Lisaks tagavad mehe vanemad tihti noorpaarile kodu ning pruudi vanemate kohustuseks on siis kodu sisustada. Üpris tavaline on ka see, et noorpaar jääb elama mehe vanematte majja.

Pulmarongkäik

Pulmarongkäik

Oktoobri alguses avanes meil võimalus osaleda Aseri pulmas. Seda tänu minu Eestist pärit sõbrannale, Arzule, ja tema perekonnale. Kui keegi ei tea siis Eestis on päris oma Aseri kogukond (rahvastikuregistri andmetel identifitseerib ennast Azerbaidžaanlasena veidi alla 1000 inimese aga olen ajakirjanduses näinud väiteid rohkem kui 2 korda suurema arvu kohta). Arzu ja tema vennad-õed on Eestis ülesse kasvand. Aserbaidžaani väisavad nad aga päris tihti, et külastada siin elavaid sugulasi. Seekord oli põhjuseks täditütre pulm. Pulmad ei ole siin kindlasti väike ettevõtmine – tüüpilises pulmas osaleb vähemalt 300 külalist aga olen kuulnud ka pulmadest, kuhu on kutsutud 800 inimest. Bakuus maksab ühe külalise võõrustamine vähemalt 50 eurot. Õnneks päris pankroti äärele pulmad perekondi ei vii, pigem on see koorem külalistele kuna kingituseks oodatakse raha ja vähemalt restoranikoha maksumuse jagu peaks olema ka kingitus noorpaarile.

Lookas peolaud

Lookas peolaud

Pulmade pidamiseks on igas korralikus linnas eraldi restoranid, mis ainult sellele spetsialiseeruvad. Nende kaudu on võimalik kõik korraldada, alates fotograafist, kes juba pruudi koju varasemalt tuleb, et perekonnast pilte teha ning jäädvustada hetk, mil peigmehe perekond pruudile järgi tuleb ning koos pulmarongis restorani liigutakse. Antud fotograaf teeb pilte ka pulmade käigus, ning üritab neid väga agressiivselt külalalistele seal samas maha ärida. Igas korralikus pulmas on kohal muusikud ja esinejad ning toitu on nii külluslikult, et pärast esimest kahte tundi on tunne, et riided ei taha enam selga mahtuda.

Traditsiooniline tants

Traditsiooniline tants

Seejuures on külalistel kohustus pideval traditsioonilisi tantse tantsida – naiste tantsimine näeb välja nagu elegantne käte lehvitamine ning meeste tantsu võiks võrrelda linnuga, kes akkab lendu tõusma. Peo käigus sunniti ka mind tantsupõrandale, kus mul ei olnud õrna aimugi, mida oma kätega peale hakata. Üldiselt on pulmade näol tegemist suure sotsialiseerumis üritusega ning tihti ka koht kus saavad alguse järgnevad abielud, kuna noormehed hoiavad silmad lahti, et leida endale huvipakkuv neiu.

Kokkuvõttes on siinsete pulmade kogemust raske sõnadesse panna. Lisan seetõttu mõned youtubist leitud pulmavideod (need on ka igas korralikus pulmas kohustuslikud):

https://www.youtube.com/watch?v=mYGlKFMfiSQ

https://www.youtube.com/watch?v=M1eXqcCO7CA

Meeste traditsiooniline tants

Meeste traditsiooniline tants

Naiste traditsiooniline tants

Naiste traditsiooniline tants

Advertisements

Turistina Aserbaidžaanis

Viimased kuu aeg olen üritanud igal vabal hetkel reisida. Aserbaidžaanis on väga palju mida avastada. Alates suurlinnast Bakuust, mis suutis mind enda vastuoludega võluda ja lõpetades väikeste rahulike mägiküladega, mis paraku vaikselt elust tühjaks jooksevad nagu nii paljud väikekülad Eestis. Kohti mida ma isiklikult siia tulevatele ränduritele soovitada võiks ikka jagub. Ja mul endal on veel nii palju nägemata.

Kõige mugavam viis ringi liikumiseks oleks muidugi enda auto, kui keegi soovib Aserbaidžaani liiklust ja maapiirkondades teinekord suhteliselt halvas olukorras teid trotsida. Mina olen pidanud lootma bussidele, mõnikord harva jagatud taksodele ning küüti on võimalik saada ka kohalikega, kes soovivad kütusekulusid jagada (see ei ole variant millele loota saab aga paar korda on ette tulnud, et kuskil linnast väljas teepervel bussi oodates on keegi pakkunud, et saan nendega koos sõita – minuga koos on siis alati olnud keegi kohalik, kes hinnas kokku lepib ning olen sel juhul maksnud 1 või 2 manati rohkem kui bussi eest). Hiljuti minu kostil olnud Couchsurfer, Joonas, tõestas et Aserbaidžaanis on tahtmise korral täiesti võimalik liigelda ka jalgrattaga, niiet kõik jatgrattamatka huvilised võivad ka seda varianti siin proovida. Kuigi liikluses jalgrattaid ei näe siis pidid Joonase sõnul autojuhid väga arvestavad olema (erinevalt Gruusiast näiteks). Adrenaliini junkidele pakuvad mägiteed ja lambakoerad kindlasti omaette väljakutset ja närvipinget.

Üldiselt on ühistransport üks asi, mida võib Aserbaidžaanis suhteliselt taskukohaseks lugeda. Ainuke probleem on transpordi kohta info leidmine. Üldiselt peab ise bussijaama kohale minema, kuna internetist on suhteliselt võimatu bussi aegu, marsruute ja hindu leida. Kui Bakuu vahelt liikudes on vähemalt kella 6-ni busse leida siis külade ja isegi rajoonikeskuste puhul tasub ennast bussi peale sättida hommikul või hiljemalt lõuna paiku, sest pärastlõunal ühistransporti enam leida ei pruugi. Bakuu siseselt ja lähiümbruses on Google mapsi ühistranspordi funktsioon täiesti toimiv ja usaldusväärne viis bussi leidmiseks. Muude sihtkohtade puhul aitavad veidi reisifoorumid ja mõnikord ka kohalikelt küsimine aga minu kogemus on näitand, et alati tasub sel juhul vähemalt kahelt erinevalt inimeselt küsida. Esiteks kuna minu puhul osutub keelebarjäär tihti problemaatiliseks (ehk mina räägin aiast ja teine inimene aia august ning me mõlemad oletame, et me saame teineteisest aru) ning teiseks tahavad inimesed sind aidata isegi kui nad tegelikult ei ole päris kindlad enda vastuse õigsuses.

Kuigi ma tavaliselt reisiraamatuid ei  kasuta siis mina ilma enda Aserbaidžaani reisiraamatuta siin hakkama ei saaks. Kõige kättesaadavam reisiraamat on ilmselt Lonely Planeti „Georgia, Armenia & Azerbaijan travel guide“, mis on hea variant neile, kes soovivad külastada kõiki kolme riiki ja on mugav kuna osta saab e-raamatu või ainult huvipakkuvaid peatükke. Mina sattusin aga suvel Amsterdamis peale Mark Ellioti raamatule „Azerbaijan: With Excursions To Georgia“ ning olen antud raamatuga väga rahul, kuna see annab erinevatest piirkondadest väga põhjaliku ülevaate (kuulsin, et ta on ka hetkel koostamas uut trükki, niiet peagi on võimalik lugeda kaasajastatud versiooni). Sealt sain aimu kuhu tasub minna ning mis ühistranspordi variandid on võimalikud. Samuti osutus raamat väga vajalikuks kuna turismiarendus ei ole Aserbaidžaanis kõige paremal järel. Turismikontorid on teoorias olemas aga Bakuus üritati meile sealt müüa kalleid ühepäevatrippe (nt 300 manati väärtuses tripp mudavulkaanide juurde mis isepäi sai tehtud 3 manatiga!!! Mugavusel on muidugi kallis hind…) ja mujal piirkondades jätab nii töötajate võõrkeele oskus kui teadmiste tase soovida.

Kuigi turism on Aserbaidžaanis endiselt vähe arenenud, siis moodustab see siiski juba olulise osa riigi majandusest. Turism ja transpordi otsene panus SKP-sse 2013 aastal oli 1,343,1 miljonit AZN ehk 2,4% kogu SKP-st ning turismi ja transpordi kogupanus SKP-sse oli 4,917,9 miljonit AZN ehk 8,6% SKP-st. Umbes 2% kogu tööjõust oli 2013 aastal otseselt tööl turismisektoris. Kui sinna juurde lisada töökohad, mis on kaudselt turismiga seotud siis on 8% tööjõust seotud turismindusega.[1] Suur osa turismitulust jääb muidugi Bakuu piirkonda.

20009 aastal külastas Aserbaidžaani umbes 1 miljon inimest, 2011 aastal umbes 1,5 miljonit, 2012 aastal juba pea 2 miljonit ning 2013 aasta andmete kohaselt 2,5 miljonit inimest. 1 aast 2012 aastal saabus umbes 30% külastajatest Aserbaidžaani äri eesmärkidel ja teist sama palju külastas sugulasi ning ülejäänud 40% saabusid otseselt turismi eesmärgil. Enamus riiki väisavatest inimestest on pärit Türgist ja Venemaalt ning antud kahest riigist pärit turistide arvelt on toimunud ka turistide arvu tõus. Mujalt maailmast jõuab siia endiselt suhteliselt vähe inimesi – näiteks satub siia veel palju Araabia Ühendemiraatide ja Iraani turiste. Euroopast on kõige rohkem külastajaid Suurbritanniast, Itaaliast ja Saksamaalt. Hea uudis Euroopa turistidele on, et alates 1. Septembrist jõustus EL ja Aserbaidžaani kokkulepe viisataotlemise lihtsustamise kohta ning nüüdsest on viisa maksumus ainult 35 eurot. Eks ole näha, kas selle arvelt suureneb ka Euroopast siia sattuvate rändurite arv. Ilmselgelt on Aserbaidžaani näol tegemist järjest populaarsemaks muutuva sihtkohaga. Samas kui võrrelda andmeid nt Gruusia ja Eestiga siis külastas neid riike 2011 aastal vastavalt umbes 2,8 ja 2,6 miljonit inimest (2011 aasta kohta leidsin võrreldavaid andmeid: http://www.indexmundi.com/facts/indicators/ST.INT.ARVL/compare?country=az#country=am:az:ee:ge). Gruusias olles lugesin valitsuse poolt välja antud infomaterjale mille kohaselt 2013 aastal külastas riiki umbes 5,4 miljonit inimese aga ma tõesti ei tea kas need andmed on võrreldavad. Järelikult arengupotensiaal on veel tohutu.

Teine oluline aspekt reisimise juures on muidugi öömaja leidmine. Väikese eelarvega reisijatele ei ole Aserbaidžaan selles osas lihtne sihtkoht. Bakuus on paar hostelit aga kuna ma olen seal alati ööbinud tuttavate juures või kasutanud Couchsurfingut, siis ei oska kommenteerida nende kvaliteeti ja hindu. Kelle rahakotirauad võimaldavad luksuslikke hotelle saavad Aserbaidžaanis ilusti hakkama, sest nendest puudust ei ole – ka väikestes külades, mis on Aserbaidžaanlaste seas populaarsed sihtkohad on tavaliselt 1 või 2 suurt hotelli.  Mina endale sellist pillamist lubada ei saa ja isegi kui saaks siis mulle ei ole kunagi hotellid meeldinud. Väga hea alternatiivne variant väikestes külades on kodumajutused ning mina olen seda eelistanud (hinnad võivad olla vahemikus 5-20 manati ning alati tasub küsida, kas selle raha eest saab süüa). See on aga alati tähendanud seda, et ma saabun sihtkohta teadmata, kus ma ööbin ning ööbimisvariandi olen leidnud tänavalt inimestelt küsides. Minule selline variant sobib, sest ma ei taha kunagi konkreetseid plaane teha – ma kipun neid liiga tihti muutma nagunii. Suuremates linnades (nt Sheki ja Qusar) ei ole aga kodumajutuse leidmine nii lihtne. Sattusin hiljuti sellise internetilehekülje peale: http://cbtazerbaijan.com/destinations/ . Tegemist on PeaceCorpi vabatahtlike poolt algatatud organisatsiooniga, mille eesmärgiks on edendada kogukonna turismi, ning nende kaudu on võimalik hetkel leida kodumajutusi 9 erinevas sihtkohas (enamasti väikekülad aga ka Sheki ja Qusar) ning emaili teel endale koht reserveerida – sobilik variant neile kes tahavad olla kindlad, et neil öösel katus peakohal on 🙂 Kodumajutus ei ole kindlasti nii mugav kui hotellis ööbimine (nt enamikes kodudes on siiski ainult välikäimla ja mitte selline nagu Eestis vaid nö auk põrandas) aga minu põhimõte on, et miks üldse reisida, kui ma ei näe kuidas kohalikud elavad. Samuti toetab kodumajutus otseselt kohalikke maapiirkondades, kelle sissetuleku teenimise võimalused kipuvad piiratud olema. Isegi Shekis teenivad paljud (kelle vähemalt on kindel töökoht) vähem kui 200 manati kuus.

Põhjus, miks on keeruline leida odavat majutust ning miks Bakuu turismikontor pakub ainult hingehinda nõudvaid ühepäevatrippe on muidugi selles, et Aserbaidžaan ei näe seljakotirändureid kui teretulnud kontingenti. Juba nõukogude ajal oli tegemist piirkonnaga, kuhu suvitama ja sanatoorimimõnusid nautima sõitsid nö rikkad ja ilusad. Need on turistid, keda Aserbaidžaan eelistab näha ka täna. Kui välja arvata Bakuu ja mõned üksikus sihtkohad ülejäänud riigis (nt Sheki ja Shahdagi suusakuurort) siis ei vasta aga enamus infrastruktuurist selle sihtgruppi ootustele. Olen siin sellest mitme välismaalasega rääkinud ja jõudsime järeldusele, et Aserbaidžaanil oleks Gruusialt selles osas palju õppida – kui sa alustad teenuste loomisega seljakotiränduritele, kes ei ole nii nõudlikud, on riigil ja kohalikul elanikkonnal võimalik aegsasti üles ehitada infrastruktuur, mis vastab ka luksusturistide nõudmistele. Lisaks on seljakotirändurid nö tasuta reklaam, kes viivad enda kogukonda sõna külastatavast riigist kui huvitavast sihtkohast ning loodetavasti kummutavad ka teatud stereotüüpe ja hirme. Kuna Aserbaidžaanis on aga nii oluline inimese esinduslik välimus, siis ei näe turisminduse planeerijad, kelle jaoks seljakotirändlus on ilmselt väga eluvõõras nähtus, selles erilist potentsiaali.

Eelnevaga seoses – Aserbaidžaanis oleks väga palju võimalusi seiklusturismi arendamiseks, eriti mägistes piirkondades, ning see oleks võimalik (lisa)sissetuleku allikas paljudele maapiirkondades. Kohalikel puudub aga üldiselt arusaam matkamisest kui vabaajategevusest. Peamine piirkond, mis oleks potentsiaalne sihtkoht matkamisest ja alpinismist huvitatutele on Põhja Aserbaidžaan. Antud piirkond on aga enamuses osa rahvuspargi territooriumist (või piiritsoon), kuhu on võimalik minna ainult spetsiaalse loaga mida saab taotleda ainult Bakuust ning selle saamiseks kulub vähemalt 22 päeva. Iseenesest on kiiduväärt ja märkimisväärne, et riik on otsustanud nii suurel alal rahvuspargi luua ja nähes siin inimeste mentaliteeti seoses prahi maha viskamisega on ka igatpidi õigustatud rahvuspargi üldisele avalikkusele raskesti ligipääsetavaks tegemine.  Turisminduse seisukohast on see aga paras peavalu, kuna väga raske on leida ametliku infot selle kohta, et sellist luba on vaja (reisifoorumites ja raamatutes seda mõningal juhul muidugi mainitakse) ja kuidas seda saada (nt kas seda on võimalik taotleda, kui isik ei viibi Aserbaidžaanis, mis dokumente on vaja, palju see maksab jne). Minul jäigi Qusari piirkonnas just seetõttu suurem matkamine ära.

Nüüd aga mõned kohad, mida ma soovitan külastada kõigil, kes Aserbaidžaani satuvad (järjestatud vastavalt sellele, mis järjekorras mina neid kohti külastanud olen):


Sheki

Tulekahju mägedes

Tulekahju mägedes

Tahaks öelda, et ma ei ole turist, ma elan siin. Kohalikud elanikud on ilmselt teist

Xan Sarayi

Xan Sarayi

arvamust ning ma ei ürita ka kuidagi enda käitumist muuta, et sellist vaatepunkti kummutada. Imelikult kompel mind väga palju tänaval ei tülitata. Kui mõned Hello-d  või järgi jooksvad lapsed, kes tahavad et ma neist pilti teeks välja arvata, siis tegelevad inimesed üldjoontes enda asjadega ja minust välja ei tee (vähemalt teevad nad sellist nägu). Kahel PeaceCorpi vabatahtlikult kes on siin olnud kaks aastat kuulsin aga, et neil on pidevalt tegemist inimestega, kes tahavad nende tähelepanu ainult selle pärast, et nad on välismaalased – võta näpust kuidas samas linnas ikkagi nii erinevad kogemused.

Vanalinnas

Vanalinnas

Olen seda varem maininud, et Sheki on üks traditsioonilisemaid linnu kuigi tegemist on populaarse turismi sihtkohaga. Seetõttu külastajana siin erilist ööelu oodata ei tasu. Heal juhul leiab teemaja, kuhu ka naised sisse on lubatud. Välismaalastel on tegelikult veidi lihtsam ja no tegelikult kui kohalikud neiud teemajja läheks siis ilmselt keegi ei viskaks neid otseselt välja aga sellise käiguga kaasneb kindlasti enda maine rikkumine. Kui keegi naiste seltskonnas alkoholi pruukida soovib, siis tasub ilmselt minna Sheki Saray hotelli.

Karavansarai

Karavansarai

Ööbimisvõimaluste osas oskan soovitada kahte varianti:

Ajalooline Karavansarai hotell, kus septembris (ehk väljaspool hooaega) oli võimalik saada kahekohaline tuba 30 manatiga. http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g666445-d1065216-Reviews-Yukari_Karavansarai_Hotel-Sheki_Shaki_Zaqatala_Region.html

Teine variant on kodumajutus. Kuna Shekis tänavalt ilmselt sedavarianti ei leia siis tasub uurida lingilt, mida varem soovitasin. http://cbtazerbaijan.com/destinations/

Karavansarai Teemajas - tasub minna ainult suure seltskonnaga kuna tee ja külluslike suupistete hind on olenemata inimeste arvust 20 manati

Karavansarai Teemajas – tasub minna ainult suure seltskonnaga kuna tee ja külluslike suupistete hind on olenemata inimeste arvust 20 manati

Sheki linnas endas saab kõik olulised kohad külastatud ühe päevaga: Karavansarai (sissepääs 1 manat aga kui ütlete, et lähete restorani saab niisama sisse), Xan Sarayi (2 manati + 5 ingliskeelse giidi eest) ning uitamine vanalinnas.

Kish

Albaania (kaukaasia) kirik Kishis

Albaania (kaukaasia) kirik Kishis

Kui jalutuskäik Shekis ennast ammendab või suvekuumus enam olla ei lase siis tasub ennast külastada Kish küla Sheki lähedal. Kohale saab bussiga 15 keskväljakult umbes 20 minutiga või taksoga. Enamus turiste külastab sealset Kaukaasia Albaania kirikut aga matkahuvilised võivad proovida Geralsen Göralsen kindluse ülesse leida.

Kiriku lühter

Kiriku lühter

Küsige kohalikelt juhiseid aga põhimõtteliselt on vaja järgida jõesängi (Shekist vastassuunda). Saab kõndida kas jõesängis endas või paremat kätt oleval autoteel. Üks hetk jõuate teemajade juurde – sealt on vaja leida ilmamõõtmis jaam, millest vasakut kätt hakkab tee ülesse mäkke minema. Kõnnite mööda veel ühest teemajast – sealt on hea mõte veel juhiseid küsida. Umbes 10 minutit tuleb seda teed jälgida ning mingi hetk paremale ülesse keerata ning veel mäkke ronida – siis jääb kindlus juba otse suunas aga ainuke nipp on see tihnikust ülesse leida.

Teel Geralsen Göralsen kindluse poole

Teel Geralsen Göralsen kindluse poole

Kindluse väravas

Kindluse väravas

Kishist on võimalik ka mujale mägedesse matkama minna aga kuna ma ei ole leidnud kedagi, kes minuga kaasa sooviks tulla (ja teed näitaks) siis need avastusretked jäävad juhuks, kui peaksin siiakanti tagasi sattuma.


Nizami Ganjavi mausoleum

Nizami Ganjavi mausoleum

Gänja

Ma ei pea Gänjat turismi seisukohast väga huvitavaks linnaks aga linna õhustik mulle üldiselt meeldis, ning olen seal viibin mitu korda. Kindlasti leidub seal rohkem lokaale (alates restoranidest ja kohvikutest ning lõpetades baaridega, kuhu isegi [välismaa] tüdrukutel ei ole väga imelik omakeskis istuma minna). Ka on seal mitu parki, kus on meeldiv suvekuumusest puhata. Erinevalt Shekist räägivad paljud noored inglise keelt ning on ka väga huvitatud enda keeleoskuse parandamisest – see tähendab muidugi, et nii mõnigi näeb välismaalastes enda keeleõpetajaid.


Ilisu

näol on tegemist väikse armsa mägikülaga Qaxi lähistel. Kohale saab kas vana logiseva bussiga, mis  väljub paar korda päevas avtovagzalist (pilet 40 senti) või taksoga. Reisisin sinna koos 3 teise GLEN vabatahtlikuga septembri alguses. Huvitav on sellele reisile tagasi mõelda, kuna ma saan aru kui palju mugavamalt ma ennast Aserbaidžaanis tunnen ja kui palju mõttetuid hirme ma endaga kaasa olin võtnud (see ei tähenda, et kohalikud naisterahvad minuga samamoodi käituda võiks kuna minule kui välismaalasele antakse nii mõndagi andeks ning erinevalt kohalikest neiudest ei pea ma muretsema enda reputatsiooni ja naabrite klatši pärast, sest mul ei ole mingit plaani siin riigis abielluda).

Reisiseltskond Ilisu kose juures

Reisiseltskond Ilisu kose juures

Idülliline külakeskkon?

Idülliline külakeskkond?

Meie sümpaatne võõrustaja

Meie sümpaatne võõrustaja

Külatüdrukud

Külatüdrukud

IMG_5581

Ilisu külatuur toreda abielupaari ja nende igal poolt turnida armastavate tütardega

Ilisu külatuur toreda abielupaari ja nende igal poolt turnida armastavate tütardega

Kuna me olime neli tüdrukut siis tundsime ennast ebakindlalt, kuna me ei teadnud milline on suhtumine omapead reisivatesse naisterahvastesse (ja olgem ausad, natuke ikka vaadatakse üksi reisivate neidude peale viltu aga keegi midagi otse ei ütle ning ma olen õppinud mitte hoolima). Kohapeale jõudes oli meil vaja leida ööbimiskoht ning bussist maha tulles olime koheselt ümbritsetud vanematest meesterahvastest, kes üritasid meile esialgu transporti pakkuda. Antud variandist keeldusime viisakalt aga uurisime, kuhu oleks võimalik ööseks jääda. Lõpuks saime jutule sama härraga, kes meid väga sõidutada tahtis ning 5 manati eest inimese kohta olime enda tehinguga väga rahul. Kodumajutuses tervitas meid tema väga sümpaatne ema. Paraku oli meie suhtlemine keelebarjääri tõttu raskendatud. Kui me tahtsime läheduses oleva kose juurde minna sundis pereisa enda tütred meile teed näitama, et me ikka jumala eest ära ei eksiks. Õhtul kutsusid nad aga meile tõlgiks Bakuust  külas oleva sugulase. Tegemist oli väga toreda naisterahvaga, kes soovitas meile mida näha ja palus enda türklasest mehe meid sõidutama – veetsime väga toreda pärastlõuna antud abielupaari ja nende tütardega. Ilisu lähedal (7km) on kuumaveeallikad, kuhu me plaanisime pärast ühte ööd kohapeal minna kuna matk sinna ja tagasi võtab terve päeva . Paraku ärkasime hommikul paduvihma peale, mis plekist katusel pläristas. Ka ei ole mul hiljem võimalust olnud, et Ilisusse tagasi minna. Semtembri lõpust/oktoobri algusest on nagunii jõgi, mida on vaja ületada allikateni jõudmiseks juba üpris veerohke, ning selle ületamine võib kiire voolu tõttu osutuda kui mitte võimatuks siis üpris ohtlikuks. Kui keegi peaks aga sinna sattuma siis siin on ühe PeaceCorpi vabatahtliku kirjeldus kohalejõudmise kohta: http://theicebergmosaics.wordpress.com/2014/05/17/ilisu/


Modernne Bakuu

Modernne Bakuu

Bakuu, Bakuu oma katsetes olla teine Dubai. Klaasmajad kerkivad ning luksuspoode jagub (kõik alates Armanist ja lõpetades Ferrari esinduspoega) aga veidigi avatud silmadega ringi vaadates saab igaüks aru, et rikkus, mida linn kuvab on siin riigis nii tüüpiline fassaad, mis jääb enamusele elanikkonnast kättesaamatuks. Õli lõhna antud linnas saab nuusutada igaüks (piisab jalutuskäigust mereäärsel promenaadil) aga tulu sellest lõikavad vähesed valitud.

Moodsa kunsti muuseumis

Moodsa kunsti muuseumis

Kommunistlikud miniraamatud

Kommunistlikud miniraamatud

Neitsitorn

Neitsitorn

Turistidele on linnal aga nii mõndagi pakkuda: ilus vanalinn, modernne mereäärne promenaad ja külluses muuseume, restorane ja lokaale ning võimalus teha ühepäevatuure lähedal asuvatesse sihtkohtadesse. 2 miljoni elanikuga Bakuu on väärt külastamist – paraku paljud turistist siit kaugemale ei jõua aga Bakuu ei ole nagu ülejäänud Aserbaidžaan nii inimeste elustiili kui mentaliteedi poolest.


Qobustani mudavulkaanid

IMG_7867Bakuu lähedal tasub kindlasti külastada Qobustani mudavulkaane. Aserbaidžaanis on väidetavalt vähemalt pool maailmas (kuival maal) leiduvatest mudavulkaanidest (arvud on erinevates allikates erinevad aga kuival maal on neid kokku umbes 700 ja Aserbaidžaanis nendest 400). Kui mudavulkaanid võivad olla mitmesaja meetri kõrgused ja mitme kilomeetrise läbimõõduga, siis Aserbaidžaanis leiduvad eksemplarid on väga väikesed aga sellegi poolest huvitav vaatepilt

Mudavulkaani näol on tegemist koonusekujulise moodustisega, mille tipus paiknev lõõr on täidetud vee ja muda seguga ning aeg-ajalt purskavad muda, gaasi ja naftasegust vett. Üldiselt ei ole mudavulkaanid ohtlikud ning nii mõningad turistid leiavad, et ravieesmärkidel tasub neis väike suplus teha (kuigi ma Aserbaidžaanis seda ette ei kujuta, kuna pesemisvõimalusi kuskil pärast ei ole). Wikipedia andmetel võivad mudavulkaanide temperatuurid jääda vahemikku 2-100 kraadi . Qobustanis olevate moodustiste muda oli väga külm – pistsin näpu sisse.IMG_7906

Aegajalt võivad mudavulkaanid aga ka ohtlikud olla. Näiteks 2001 aastal purskas Bakuu lähedal asuv mudavulkaan välja 300m kõrguseid leeke (vaata: http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/1626310.stm). Antud vulkaan asub 15km Bakuust Lökbatan-is (seal lähedal peaks olema ka vanad nafta puurkaevud).

Need, kes sellest nüüd ära ei kohkunud saavad Bakuust mudavulkaane suhteliselt lihtsalt külastada. Kuidas sinna minna sõltub muidugi rahakoti paksusest ja ajavarust. Kellel raha jagub saab Bakuu turismikontorist 300 manatiga tuuri endale reserveerida. Teine variant on võtta takso bakuust või buss Qobustani (kirjeldus all) ning sealt taksoga mudavulkaanide juurde minna. Meie otsustasime aga seigelda ja sõitsime bussiga  mudavulkaanide asukoha lähedale ning matkasime viimase lõigu üle mudase maastiku (umbes 40 minutit kõndida). Kõige keerulisem osa selle juures oli leida, kus me Bakuus bussi peale peame minema. Pidime võtma bussi Alat-i (Ələt). Teadsime, et buss väljub kuskilt Lipuplatsi lähedalt aga see ei olnud päris täpne. Pärast tunni ajast ekslemist ja mitmetelt inimestelt küsimist saime teada, et buss väljub 20st piirkonnast ning meile vajalik number on 195. Kõige parem on 20s piirkonnas olles kohalikelt küsida, kust kohast Alati/Qobustani bussi võtta saab aga ka google mapsist leiab peatuse ülesse: https://www.google.com/maps/place/20-ci+Sah%D3%99/@40.3300267,49.820059,15z/data=!4m2!3m1!1s0x40307ec7233db00b:0x74bd44063f1d1268).

IMG_7902Pilet maksab 40 senti ning mudavulkaanide juurde jõudmiseks on vaja maha minna umbes 10 minutit pärast Qobustani väikeses bussipeatuses, Dasgili teepöörde juures (kui vasakut kätt jääb tehas suurte hõbedat värvi mahutitega). Mudavulkaanid jäävad samale poole teed, kus buss peatub. Seljaga tehase poole seistes näeb mitmeid torusid ja kauguses künkaid millel on asfalteerimata väike tee ühe künka pealt ülesse tõusmas (näha on autorataste jälgi antud künkal). Just selle teeni on vaja jõuda – tuleb ronida üle torude, ületada raudtee ja mudaväli – selle teeni jõudmiseks peab umbes 25 minutit kõndima ning siis 15 minutit teed järgima. Üks hetk teeb tee suure kurvi ja keerab tagasi – siis tuleb otse edasi minna punakat värvi küngasteni ning nende otsast paistab juba väike mudajärv, lähedal suurem mudavulkaan ning kaugemal trobikond väikseid.

Bakuusse saamiseks on vaja pöörduda tagasi samasse kohta ning teisel pool teed buss peatada. Nii jõudsime, väsinud, mudast raskete jalanõude, näljaste aga enda päevaga väga rahulolevatena pärast 6 tundi seiklust tagasi suurlinna hõlma.


Absheroni poolsaar

Absheroni viljatu maastik

Absheroni viljatu maastik

Absheroni poolsaarel asub peale Bakuu veel mitmeid väikseid linnu ja külasid, mis on küll pealinnaga peaaegu, et kokku kasvand. Samuti asuvad seal kaks tuntud turistisihtkohta, mis on seotud Aserbaidžaani kui tulemaa imidžiga – Yanar Dag igavesti põlev küngas ja Ateshgah ehk Tuletempel (atash tähendab pärsia keeles tuld). Yanar Dag on kogemata kohaliku karjase poolt põlema süüdatud mäekülg, mida toidab maapõues peidus olev gaasivaru.

Yanar Dag

Yanar Dag

Ka Atesghah tempel on seotud igavese tulega, mis industrialiseerimisega küll kustus. Erinevate teooriate kohaselt on tegemist kas Zoroastrismi esindajate või tuld kummardavate Hindude poolt 17nda ja 18nda sajandi vältel ehitatud templiga. Asukoht valiti maapõues peituvate gaasivarude tõttu, mis lasid põleda igavesel tulel, mida kummardati. Tuli osutus aga mitte nii igaveseks kuna 19. sajandi lõpus see kustus (põhjuseks võisid olla lähedusse rajatud õli ja gaasitehased).

IMG_8295

Tuletempel

Minu arust e ole kumbki nendest sihtkohast iseenesest külastamist väärt – hoopis huvitavam oli näha dramaatiliselt reostatud tööstusmaastikku antud piirkonnas ning samuti, kui erinevalt ilusad võivad Aserid olla – tõmmud ja peaaegu mustade silmadega või heleda naha ja roheliste silmadega või tõmmud aga nii helesiniste silmadega, et peaaegu valus on neile otsa vaadata.

Yanar Dagi on võimalik sõita bussiga nr 217 Koroglu metroojaamast ning Tuletempli juurde saab samast metroojaamast bussiga nr 184 (pilet 20 senti).


Besh Bermag

Besh Bermac

Besh Bermac

Vanad uskumused ja harjumused on visad taanduma – nagu nii paljude suurreligioonide uude piirkonda levides segunes ka Aserbaidžaanis Islam varasemate uskumuste ja traditsioonidega, millest paljud on säilinud ka tänapäevani omandades uusi vorme. Üks tunnistus sellisest segunemisest asub Bakuust 90 kilomeetri Quba suunas. Besh Bermagi mägi on püha ning oluline palverännakute sihtkoht inimestele kogu Aserbaidžaanist (Tõsiusklike moslemite suureks frustratsiooniks). Mäe jalamil on mošee kus paljud sõidukid peatuvad et raha annetada. Kui ronida kogu tee mäe tippu ootab palverändurit ees ruum, kus istub vana naisterahvas, kes palub sul kummardada kivi ees, mille ette on asetatud hunnik väikseid kivisid ja Fatima käsi. Tehes väikese annetuse saavad palverändurid isikliku õnnistuse valides kuhjast ühe väikse kivi ning sellega paar korda õlgu puudutades sosistavad enda palve. Enamik palverändureid on naised, kes tulevad pühamusse, et küsida Islami eelsetelt  jumalustelt õnnistusi enda perekondade jaoks. Visiidi käigus kogunevad palverändurid kas pikniku alal tipu lähedal või mäejalamil, kus nad jagavad teed ja toitu. Antud kohas on oma viimased määgimised teinud nii mõnigi lammas kuna mõnikord tähistatakse palverännakut  rituaalse lamba tapmise ning lõkkel küpsetamisega, mille eesmärgiks on tagada Jumala kaitse ja õnnistus.[2]

Plaanisin nagunii Besh Bermag-i minna aga juhtus nii, et ei läinud sinna mitte turistina vaid ronimisvõistlusele oktoobri alguses. Osalejad sõidutati suure bussiga mäe jalamile. Esialgu räägiti bussis, et 4 kilomeetrit on vaja mäetippu kõndida ning nii mõnigi tüdruk sattus sellest suurde ahastusse. Minagi just väga ei rõõmustanud – mitte et ma kõndida ei oleks tahtnud aga kuna jäin Bakuu kanti kauemaks oli mul kaasas päris raske seljakott. Kohale jõudes selgus, et meil olid päris mitu džiipi vastas kuhu sai enda seljakotid visata. Kuna ma olen tüdruk (ja välismaalane) siis üritati mind muidugi auto peale sundida. Puiklesin vastu kuna mul ei olnud midagi kõndimise vastu – sama hästi võis siis minu asemel keegi teine koha saadaja ja sain siis laagris istumise ja külmetamise asemel ennast veidi liigutada. Muidugi poole kõndimise pealt läks kottpimedaks aga õnneks umbes siis tulid autod tühjana tagasi ja korjasid meid peale.

Minu naabrid esimesel külmal ööl telgis

Minu naabrid esimesel külmal ööl telgis

Öö veetsime suurtest telkides, kuhu kõik paigutati nagu silgud ritta. Esimene öö suundusime peale kiiret kehakinnitust varsti magama. Mina pidin janusse surema kuna keegi ei olnud mõelnud joogivee peale – saada oli ainult teed. Aga nagu ma siin aru olen saanud, siis Aserbaidžaanlased väga vett juua ei armastagi. Huvitav on see, kuidas nad alati väidavad, et igasuguse haiguse puhul ei tohiks palju vett juua (alates kõhugripist ja lõpetades külmetusega) mis on minu jaoks olnud täiesti loogilise mõistuse vastane – oleme aga siin teiste välismaalastega arutades järeldusele jõudnud, et tegemist on kultuurilise erinevusega, mida on raske mõista, kui ei mõtle tagasi riigi ajaloole, kui igasuguse keetmata vee joomine ei olnud tõesti tervislik.

Teekeetmine

Teekeetmine

Tegelikult vastab see tõele ka praegu – kui kraanivett juua peaks seda ikka eelnevalt keetma. Kuigi pudelivett müüakse igal pool siis ei olda selle pideva joomisega siin veel väga harjutud, mis on keskkonna seisukohast muidugi ainult hea. Just seetõttu on ka praegu tee põhiline vee allikas – kuulsin, et seda antakse juua isegi imikutele, mis meil oleks täiesti mõeldamatu.

Hommik algas lõgisevate hammaste saatel magamiskotist välja ronimisega ning pärast kiiret enese kasimist ja hommikusööki suundusime juba võistlusele.

Meie seltskond pärast hommikust kasimist

Meie seltskond pärast hommikust kasimist

Pärast kohale jõudmist oli võistlusjärjekord juba nii kiiresti minu käes, et mu näpud olid endiselt täiesti külmunud. Esimesele rajal jõudsin ainult 4nda klipini, mis jäigi paljude naiste saavutuseks. Pärast seda suundusime mitme inimesega BeshBarmagi tippu pühakohta üle vaatama ning alla tagasi jõudes teatati, et ühte rada peab veel ronima – seal jõudsin 6nda klipini. Ülejäänud õhtu möödus finaliste vaadates.

Ronimiseks valmistumine

Ronimiseks valmistumine

Teel jumalatõotuse juurde

Teel jumalatõotuse juurde

IMG_7413

Telklaagris läks elu aga põnevaks. Õhtusöögi käigus jõudsin enda siinse esimese kakluse ära näha – ja oi kui tuliseks inimesed mõne sekundiga muutuda võivad. Huvitaval kombel järgmine päev suutsid noormehed isegi üksteise läheduses olla ilma probleemideta aga suurt sõprust nende vahel vaevalt on. Hiljem istusime paljude noortega ringis ja õppisime üksteist tunda. huvitavaks muutus asi siis, kui minult küsiti usus kohta ja ma ausalt vastasin, et pean ennast agnostikuks. Kui esmapilgul selle ümber suurt arutelu ei tekkinud, siis veidi hiljem tuli üks noormees, keda ma juba paremini tunnen minu juurde ja küsis, miks ma Allahit ei usu. Mitte et neist keegi ennem oleks arvand, et ma moslem olen aga kuna tuli jutuks, et ma ei ole ka kristlane siis tundis ta, et soovib kuulda minu arvamust ning korraliku moslemina üritas muidugi mind veenda enda uskumuste õigsuses. Mina ei pelgand sellest arutelust ära ning varsti liitus sellega veel päris mitu inimest. Minu jaoks oli päris huvitav erinevate inimeste reaktsioonid. Üks noormees üritas arutelu pehmendada ja vabandada selle pärast, et ta usukaaslased leiavad, et nende missioon on minu usku muuta. Kui minu peamised veenjad olid kaks noormeest, kellega ma päris hästi läbi saan (siiamaani) ning , kes väga hästi koraani tunnevad, iga päev palvetavad ning söövad ainult halal toitu siis aruteluga liitus ka kaks neiut, kes mind kritiseerisid, et ma Jumalat ei usu, aga kui ma seletasin, et ma ei saa uskuda ainult selle pärast, et keegi ütleb, et ma peaks ja küsisin, mis on nende usu alus ehk kas nad on Koraani lugenud siis oli vastus muidugi ei. See on Aserbaidžaanis üpris tüüpiline. Moslemiks olemine on tugevasti osa kultuurilisest identiteedist aga riik on tugevasti sekulaarne ning ma näen väga väheseid, kes 5 korda päevas palvetavad ning järjekindlalt halal toitu sööks. Joomine ei ole siin just suur probleem aga paljud meesterahvad joovad veini ning mina olen ka kangemat kraami meestega koos pidanud kõrist alla kallama. Mitte, et ma leiaks, et tõeline moslem on ainult see, kes pimedalt kõiki reegleid järgib – minu jaoks on igal ühel vabadus defineerida, mida nende usk nende jaoks tähendab aga kui keegi suhtub väga vabalt usureeglite jälgimisse ning ei ole seejuures enda jaoks defineerinud, mida moslemiks olemine tähendab, siis ma ei leia, et neil on õigus minu valikuid kritiseerida. Õhtu lõppes igatahes sellega, et mina läksin magama ja umbes 10 inimest jäid tulihingeliselt teemat omavahel edasi arutama.

Hommikul olid need inimesed minuga kõik väga sõbralikud ja hoolitsevad niiet lootusetuks paganaks mind vast ei tembeldatud. Ja hoolitsust oli mul vaja, sest ärkasin väga tugeva külemtusega. Pärast mitut tassi teed ja hommikusööki oli aga siiski vaja suunduda võistluskohta. Teine päev toimus kiirronimise võistlus, kus tuli läbida kaks rada. Ärge küsige kuidas, aga päeva lõpuks õnnestus mul tulla neljandale kohale naiste arvestuses, kuigi teine rada oli minu jaoks nii raske, et pärast esimest paari liigutust, ei suutnud ma ennast kaugemale vinnata. Ilmselt seletab see, et kuigi teised neiud jõudsid sellel rajal veidi kaugemale siis mitmed ei suutnud siiski lõpetada ja esimesel rajal sain ma parema aja. Võistluse lõppedes ootasin aga väga Bakuusse jõumist, kuna kohtusin seal enda väga hea Eestist pärit sõbranna, Arzu, ja tema perega, kes olid tulnud Aserbaidžaani enda sugulase pulma tähistama aga sellest kirjutan täpsemalt juba järgnevas postituses.


Quba, Laza ja Xinaliq

Olen juba Aserbaidžaani jõudmisest saati olnud kindel, et pean siin olles jõudma riigi kirde ossa, et näha ära sealsed mäed ja väikekülad. Kuigi see reis ei läinud päris nii nagu ma tahtsin kuna matkama me minna ei saanud, sest me ei teadnud, et selleks on vaja pea kuu aega varem luba taotlema hakata (loe eestpoolt), siis olen ma siiski väga rahul antud reisiga.

Kuna me lahkusime Bakuust suhteliselt hilja siis otsustasime Qubas (bussipilet 4 manati) ööbida, mis ei olnud tegelikult kõige parem mõte, kuna Qubas endas väga midagi näha ei ole. Oleksime pidanud juba samal õhtul Xinaliqi minema ja seal ööbimiskoha leidma. Võimalusi selleks jagub, kuna suure seljakotiga ringi liikudes pakuvad autojuhid sulle kindlasti enda teenuseid. Koha eest peab maksma umbes 10 manati. Ainuke vähegi elamisväärne ööbimiskoht Qubas läks meile Davidiga kahepeale maksma 30 eurot (Hotel Oscar Bazaari lähedal). Järgmine päev uudistasime Quba turul ja käisime ära Krasnaja Sloboda külas teiselpool jõge – tegemist on juudi asulaga, mis on Qubaga võrreldes väga heas korras – kuulduste järgi tänu Iisraelist saadetud rahadele.

Quba turg

Quba turg

Vaade Krasnaja Slobodale

Vaade Krasnaja Slobodale

Vahepeal helistasin Mišale, kellega ronimisvõistluse käigus tutvusin, ning kes lubas mind aidata, kui sinnakanti tulema peaksin. Miša elab Laza külas, kust oli ennem rahvuspargi loomist võimalik ilma probleemideta Xinaliqi matkata ühe päevaga. Miša on ka aastaid töötanud giidina sealsetes mägedes aga kuna see amet väga enam leiba ei paku siis on ta suusainstruktorina tööl lähedal paiknevas Shahdagi suusakeskuses. Igatahes oli ta kohe valmis meid Qubast peale korjama ning suundusime too päev Lazasse, kus öö veetsime tema venna perekonna juures.

Laza

Laza

Laza on idüllillise olekuga mõnesaja elanikuga väikeküla. Sinna saabudes tundus nagu väike paradiis. Kui esmamõte oli, et siin elaks küll, siistegelikult ei ole elu seal teps lihtne. Kuigi tänu suusakeskusele on paljudel kohalikel töö (olen ka Shekis inimesi kohtand, kes just suusakeskuse tõttu Qusaris tööl käivad) siis näiteks Miša vend töötab paarisaja kilomeetri kaugusel ning ei viibi siis nädalaid kodus – palk pidi aga seda väärt olema. Hoopis suurem probleem on laste haridus. Külas on kool kuni 4 klassini, kus kõik lapsed ühes ruumis koos õpivad – juhtub ka Eestis nt mu enda kodukülas. Laza kooli on õpetajaks kusjuures Miša teine vend (kokku on neid 4 ja kõik elavad Lazas). Problemaatiliseks läheb asi siis kui 4 klassi haridust käes on. Nimelt peavad vanemad siis leidma võimaluse, kuidas laps kuhugi lähedal olevasse linna kooli saada.

Laza koolimaja

Laza koolimaja

Enamasti on lahenduseks lapse sugulaste juurde paigutamine, kuna igapäevaselt edasi tagasi sõitmine ei ole variant. Aga kõigil vanematel ei ole sugulasi kelle juurde enda lapsi paigutada – või nad peavad valima, keda enda lastest edasi kooli saata, kuna sugulased näiteks kolme last enda kostile võtta ei saa. Nii kohtasin seal näiteks 13 aastaseid neiusid, kes ei ole alates 10st eluaastast enam koolis käinud. Laste koolis mitte käimine võib aga probleem olla ka suuremates linnades. Näiteks Shekis, minu kodu lähedal töötab üks umbes 12st või 13st aastane poiss enda vanemate puu- ja juurvilja putkas päevad läbi – isegi kui ta koolis käib siis ei satu ta sinna ilmselt eriti tihti. Kuigi seaduse kohaselt on kool kohustuslik kuni põhikooli lõpuni siis nagu paljude teiste seaduste puhul ei ole paigas protseduure, mis tagaks ka seaduse reaalse järgimise. UNICEFi statistika kohaselt on umbes 87% algkooli vanuses olevatest lastest  (6-10-aastased) kooli registreeritud ja umbes 73% käivad kohal. Põhikooli vanuses olevate laste puhul on antud näitajad vastavalt umbes 86% (registreeritud) ja 82% (kohal käimine). Kahjuks ei ole teada, mis on need erinevad põhjused, mille tõttu lapsed koolielust kõrvale jäävad.

Laza puhul on peamiseks probleemiks, miks ei ole asutatud põhikooli muidugi elanikkonna väiksus. Mišaga koos suundusime tema tugevalt bensiini järgi lõhnava nõuka ajast pärit džiibiga Aserbaidžaani ning väidetavalt ka Euroopa kõrgeimasse asustatud külasse Xinaliqi, mis asub 2300 meetri kõrgusel. Tee sinna läbib suurepäraseid vaateid ning küla eraldatusest olenemata pürgib nii mõnigi turist sinna ja kohalikud on aru saanud antud äri tulususest.

Teel Xinaligi

Teel Xinaligi

Ma ei ole kuskil mujal Aserbaidžaanis näinud nii agressiivset soovi turiste sõidutada kui Qubas. Ühest küljest on see tüütu aga samas tagab see kindlasti kohale jõudmise. Kui Qubast auto võtta siis rohkem kui 40 manati auto eest ei tohiks maksta – tavaliselt leiavad nad ka inimesed kõikidele kohtadele, niiet üks suund maksaks sel juhul 10 manati nägu. Mina Xinaliqis ei ööbinud aga arvan, et seal on suhteliselt lihtne ka kodumajutust leida – vaevalt et välimaalased peavarjuta jäetakse.

Vaade Xinaligile

Vaade Xinaligile

Xinaliqis elab umbes 2000 inimest, kes räägivad oma keelt ning küla iseloomustab iseäralik arhitektuur, kus ühe maja katus on tihti teise maja veranda. Kuna Xinaliqis on piisavalt lapsi, siis on neil seal ka suur koolimaja ning eraldatusest olenematta on lastel võimalik saada põhiharidus. Hariduse kvaliteeti ei oska muidugi kommenteerida.

Piirkonna põhiline elatusallikas teed blokeerimas

Piirkonna põhiline elatusallikas teed blokeerimas

Oluliseks elatusallikaks on lambakasvatus. Seetõttu tuleb küla ümbruses liikudes ettevaatlik olla sest palju lambaid tähendab ka suuri lambakoeri, kes ei ole võõraste suhtes sugugi sallivad – eriti kui sa lammastele liiga lähedale satud.


Sügisene Lahic

Vaade ümbritsevatele mägedele

Vaade ümbritsevatele mägedele

Teine idülliline küla, kuhu ma soovitan minna sealse looduse pärast on Lahic, Ismailly rajoonis. Tegemist on külaga, mis on kuulsaks saanud piirkonnas leiduvale vasele, ning sellest käsitööna valmivatele toodetele. Kui sajandite jooksul oli just sealne käsitöö, mis külale kuulsust tõi, siis nüüd on Lahic vaikselt muutumas turistilõksuks, kus külastajatele üritatakse pähe määrida kõiksugu Hiinas valmistatud kraami.

7 põlvkond seppasid

7. põlvkond seppasid

Samas on ümbritsevad vaated ja matkamisvõimalused külaskäiku väärt, ning bussiga saab Ismaillyst kohale umbes 40 sendiga ja ööbimiskoha leiab ka 10 manatiga, niiet kalliks siia sõit ei kujune. Sõitsin Ismailly Shekist ning vaated sellel teel olid juba omaette väärt kodust välja tulemist. Ismailly bussijaamast sõidutas mind väga sõbralik bussijaama direktor enda autoga turule, kust buss Lahici väljub (üks buss oli kell 11 ja järgmine kell 14. Viimane buss Lahicist Ismailly tagasi kell 16 kui mu mälu mind ei peta). Pärast sain teada, et Lahici buss peatub tegelikult ka uue bussijaama lähedal, Lukoili bensiinijaama vastas aga selleks ajaks on buss juba väga täis. Jalutasin Lahicis paar tundi ringi koos kahe poolakaga kellega bussis tutvusin seni kuni Blanca ja Lucie järgmise bussiga kohale jõudsid.

Lahic

Reisiseltskond

Hommikusöök Əhən-is

Naised kaevul

Naised kaevul

Kingitus võõrustajalt - väga maitsev moos oli

Kingitus võõrustajalt – väga maitsev moos oli

Kohalik leivaahi

Kohalik leivaahi

       

Nende kolleeg Ganjas põllumajandusega tegelevast MTÜ-st oli antud piirkonnast erosiooniga tegeleva projekti raames, ning saime nendega poos mõnusalt aega veeta Lahici lähedal asuvas väikeses külas, kus kohalikud rääkisid meile küla elu-olust ning erosiooniga seotud probleemidestja lahendustest, mille kallal nad töötavad.


Granaatõuna festival Göycays

Kohalike granaatõunte ja kodus valmistatavate toodete tutvustus

Kohalike granaatõunte ja kodus valmistatavate toodete tutvustus

November on granaatõuna hooaeg ning piirkond, mis on antud puuvilja poolest kõige kuulsam on Göycay – väidetavalt kasvab seal 50 erinevat granaatõuna sorti. Seda küllust tähistavad kohalikud iga aasta just granaatõuntele pühendatud festivaliga. Kuna ma arvastan granaatõunu siis sellest kuuldes teadsin, et pean sinna minema. Juhuslikult olin septembri alguses Gänja-Sheki bussi peal tutvunud neiuga, eks on pärit just Göycayst ning temalt sain informatsiooni festivali toimumise aja kohta (festival toimub oktoobri lõpus või novembri alguses aga üldiselt ei ole täpne päev pikalt ette teada ja reklaami väga kuskil ei tehta. Göycay linna facebooki lehelt on aga lootust infot saada). Samuti oli antud neiu nõus mind lahkelt enda juures majutama. Festivalil kohtusin mitme veel Aserbaidžaani jäänud PeaceCorpi vabatahtlikuga, kes on peagi kõik lahkumas.

Umbes pooled veel Aserbaidžaani jäänud PeaceCorp programmi esindajad.

Umbes pooled veel Aserbaidžaani jäänud PeaceCorp programmi esindajad.

Kuna Aserbaidžaani valitsus leiab, et riik on juba igat pidi piisavalt arenenud (vähemalt see on mulje mida välismaailmale luua tahetakse) siis ei ole ameerika vabatahtlikud enam siia teretulnud. Ilmselt leiab valitsus, et kui ei ole arengut toetavaid programme siis ei ole ka arenguprobleeme. Kuigi festival ei vastand päris minu ootustele, kuna ootasin laata, kus ma saaks osta igasuguseid granaatõuntest tehtud tooteid, siis kokkuvõttes oli tegemist väga toreda päevaga. Käisin esimest korda ka kontserdil terve enda Aserbaidžaanis veedetud aja jooksul.

Poisid ennast unustamas tantsuhoos

Tantsuhoos

IMG_8980IMG_8972

Õhtune kontsert

Õhtune kontsert

IMG_9006

[1] http://uluchay.org/docs/Tourism_potential_Uluchay.pdf

[2] http://silkwaytravelblog.com/2013/08/19/besh-barmag-the-mythical-five-finger-mountain/

Fassaadi taga I ehk poliitiline komejant

Kuigi minu kogemused on siin üldiselt positiivsed, siis probleeme näen ma enda ümber piisavalt. Probleem, mis mind kõige rohkem isiklikult puudutab on MTÜ-de olukord, mis tundub ainult hullemaks minevat. Kui MTÜ-de halvale olukorrale ja inimõiguste rikkumisele on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid juba aastaid tähelepanu juhtinud* siis ennem minu Aserbaidžaani tulekut leidis aset järjekordne arreteerimislaine. Imelikul kombel on Aserbaidžaanis inimõigustest huvitatud huligaanid ja petised, kes on väga uimastite ja tulirelvade lembelised ning lisaks spioneerivad nad veel Armeenia jaoks (ehk peamised süüdistused millega inimõigustega tegelevaid aktiviste ja advokaate arreteerides lagedale tullakse). MTÜ-d (eriti need, mis tegelevad inimõiguste ja sõnavabadusega) on aga paberimajanduses  tõelised äpud – nad ei ole lihtsalt kuidagi võimelised esitama kõiki vajalikke dokumente enda organisatsiooni ametlikuks registreerimiseks või saamaks luba enda tegevuste ellu viimiseks.

Aserbaidžaanis ei piisa sellest, et MTÜ on enda tegevuse registreerinud ja teinud tööd enda projektiideele rahastuse leidmiseks. Nii tegevuste ellu viimiseks, kui pankakontol olevate ressursside kasutamiseks antud tegevuste jaoks on vaja Justiitsministeeriumi heakskiitu. Justiitsministeerium ei ole viimasel ajal sellega väga helde olnud. See on peamine põhjus, miks ainuke töö, millega me praegu enda MTÜ-s tegeleda saame on projektide kirjutamine. Iseenesest on kohalikul töötajaskonnal selleks kindlasti rohkem teadmisi, aga kuna rahastusvõimalused tulevad peamiselt  rahvusvahelistest fondidest ning ainuke, kes piisavalt heal tasemel inglise keelt räägib on Ilyas, siis on meist vähemalt mingit kasu ideede kirja panemisel ja vormistamisel. Iseküsimus on kas need projektid ka rahastust saavad ning peamine, kas selle raha kasutamiseks pärast ka ministeeriumi heakskiidu saab.

Septembri lõpus, pärast Obama kõne Clinton Global Initiative raames, kus mainiti Aserbaidžaani MTÜ poliitikat negatiivses valguses** otsustas Aserbaidžaani valitsus veel rahvusvahelisi organisatsioone pitsitada. Ärge küsige, mis loogikat valitsus antud samme tehes kasutab – nad süüdistavad meid MTÜ-de tegevuste piiramises, teeme kõik selleks, et nende seisukohti kinnitada???

Oktoobri keskpaigas võeti vastu seadus, mille kohaselt peavad kõik rahvusvahelised organisatsioonid ennast doonoritena registreerima, kui nad tahavad Aserbaidžaanis läbi viidavaid projekte toetada. Justiitsministeeriumi otsustada jääb, kas projektid, mida toetatakse on Aserbaidžaani riiklikes huvides. Võib ainult oletada, et inimõigusi ja demokraatiat puudutavad projektid riiklike huvide valda ei kuulu. Jään huviga ootama rahvusvahelist reaktsiooni antud seadusele…

Üldiselt on meie vastuvõtval organisatsioonil väga palju potentsiaali – mõeldakse suurelt ning olemas on ka vajalikud oskused enda ideede ellu viimiseks. Tõeliselt kahju on, et riigiasutused neile nii kohalikul, kui riiklikul tasandil kaikaid kodaratesse loobivad. Kogu olukord on viinud selleni, et meie organisatsioon oli sunnitud pool enda kollektiivist kuuks ajaks sundpuhkusele saatma, kuna neil ei ole võimalik neile palku maksta. Mõni inimene on ikka kontorisse jäänud kuna Uluchay ruumides toimuvad ka keele ja arvuti kursused ning siin asub ka väike lasteaed. Antud kursused ja lasteaed on ühelt poolt loodud kogukonna vajaduste katmiseks aga teisalt just selle mõttega, et oleks ka mingid sissetulekud just sellisteks juhtudeks nagu praegu.

* Loe näiteks: http://www.amnesty.org/en/news/azerbaijan-downward-spiral-oppression-ahead-presidential-elections-2013-10-08 ja http://eap-csf.eu/en/news-events/news/azerbaijani-parliament-ignores-call-from-civil-society-on-new-ngo-law/

** Vastav lõik Obama kõnest: //“It is precisely because citizens and civil society can be so powerful -— their ability to harness technology and connect and mobilize at this moment so unprecedented -— that more and more governments are doing everything in their power to silence them. From Russia to China to Venezuela, you are seeing relentless crackdowns, vilifying legitimate dissent as subversive.  In places like Azerbaijan, laws make it incredibly difficult for NGOs even to operate.  From Hungary to Egypt, endless regulations and overt intimidation increasingly target civil society.  And around the world, brave men and women who dare raise their voices are harassed and attacked and even killed.“//

Suurlinna tuled ja sportronimine

Aserbaidžaani tulles võtsin igaks juhuks kaasa enda ronimisjalanõud, kuna teadsin, et Bakuus on suur ronimishall. Ma ei hellitanud aga erilist lootust, et mul Sheki kandis kuskil treenida võimalik on. Esimesel nädalal Uluchay kontoris nägin ukse peal plakatit kaljuronija pildiga. Selgus, et tegemist oli aasta vanuse sportronimise võistluse kuulutusega – keegi ei olnud minu õnneks lihtsalt vaevunud seda maha võtma. Iliyaselt kuulsin, et praktiliselt ümber nurga meie kontorist on vanas tehasehoones käepäraste vahenditega valmis ehitatud ronimissaal mida administreerib organisatsioon Azeri Mountain Adventure. Ronimisseina tegemiseks on enamasti kasutatud vineeri, jõest korjatud kive ja liivapaberit. Magneesiumi rolli täidab pulbriks lihvitud kriit. Antud projekti alustas umbes 4 aastat tagasi üks ameeriklane ning ta on selle edasi pärandanud enda rahvuskaaslasele Ceremile, kes on siin samuti aastaid elanud ning kuulsin, et räägib aseri keelt isegi Sheki aktsendiga.

Minul on võimalik 10 manati eest kuus 4 korda nädalas treenimas käija. Paraku on pärast novembri lõppu ronimissaali edasine saatus kahtluse all, kuna tehase omanik ei pruugi nende lepingut pikendada, sest keegi on välja näidanud huvi terve hoone rentimise vastu. Samuti ei tasu koht ennast majanduslikult ära ning toimib hetkel ainult toetuste najal. Kui poiste seas on huvi ronimise vastu päris suur, siis tüdrukuid oli ennem kooli algust igas trennis kohal umbes 5 (mis on Sheki kohta isegi hästi). Pärast 15. septembrit on peale minu kohal olnud veel Rachel (ameeriklanna , kes nõustus tüdrukute treener olema, kuigi ta on ise ronimises suhteliselt algaja) ja üks tudeng, kes on ka ainuke üle 14 aastane aseri neiu, kes trennis käib. Kuna tüdrukuid käib Shekis ronimas vähe siis hakati juba teises trennis minult uurima, kas ma sooviks 20-21 september Bakuus toimuval ronimisvõistlusel osaleda. Pärast kahte nädalat veenmistööd otsustasin lõpuks minna. Mitte et mul ei oleks algusest peale olnud soovi antud võistlust näha, aga ma oskan enda võimeid piisavalt hästi hinnata, et teada kui vähe asja mul võistlustele on.

IMG_4931IMG_4937

Võistlusel osalesid peale minu Mushfiq, kes on Azeri Mountain Adventure tegevjuht ja poiste ronimistreener, kaks 13 aastast poissi ja ülalmainitud tudengineiu, Türkan. Neist keegi ei räägid ei inglise ega vene keelt. See on üks põhjus, miks me oleme siiamaani distantsi hoidnud ning meie suhtlemine on piirdunud üksteisele totakalt naeratamisega või hädavajalike küsimuste esitamisega läbi Racheli, kes räägib aserbaidžaani keelt. Kuigi Mushfiq oli väga muretses, kuidas me suheldud saame (sest ta leidis, et ilmselgelt on tal vaja hoolitseda, et ma ennast võistlusel olles hästi tunneks) ja juba Sheki bussijaamas reede hommikul tekkis olukord, kus meil oli raskusi üksteisest aru saamisega, siis oli ta tegelikult väga leidlik seletuste ja žestide leidmisega, et mulle asju selgeks teha. Shekis trennis olles on mul alati olnud mulje, et Mushfiq on tõsine tüüp – eriti kuna Rachel rääkis, et ta on enda vaadetes väga traditsiooniline ning üks põhjus, miks vanemaid naisterahvaid ronimistrennis ei käi on see, et mitmed neist on Mushfiqiga konflikti sattunud, kuna too leiab, et (abielus) naistel ei tohiks väga palju vabadust olla. Bakuus nägin aga, et tegemist on tõelise naljaninaga ning selle põhjal, kuidas ta võistlusel naistega suhtles, ei oleks ma kunagi arvand, et ta enda vaadetelt konservatiivne on.

Poisid köögis

Poisid köögitoimkonnas

Tervitus õhtusöök

Tervitus õhtusöök

Ööbimine oli organiseeritud ronimissaali juures olevates külalistubades. Enamus ööbijaid olid muidugi noormehed ja mina olin esialgu üldse ainuke naisterahvas, kuna Türkan tuli eraldi bussiga. Õnneks oli seal mitu inimest, kes rääkisid vene keelt ja üks Shekist pärit noormees rääkis ka väga hästi inglise keelt, kuna ta õpib Bakuus ülikoolis, kus suur osa õppetööst toimub inglise keeles. Enamus minu suhtlusest käis tema kaudu. Kuna ma olin Bakuus esimest korda, siis õhtul liikusime suurema kambaga linna peale uudistama. Tavaliselt mulle modernsed linnad ei meeldi, aga Bakuu oli vähemalt öösel enda klaasehitiste ja tuledesäraga päris meeldiv. Huvitav oli kontrastina võrreldes Shekiga näha naisi väga minides seelikutes ja ülikõrgetes kontsakingades.Lõpuks jõudsime ronimissaali juurde tagasi kell 1 öösel ja magama saime alles kell 2 (noormehed isegi hiljem). Nii mõnigi kaebas järgmine päev valutavate jalgade (kõndisime terve tee kesklinnast) ja vähese une üle.

Bakuu tuledesäras

Bakuu tuledesäras

Suurustavast purskkaevust vasakul Crystal hall kus toimus 2012 aasta Eurovisioon ja paremal 2009. aastal enda 162 meetriga Guinnessi rekordite raamatusse jõudnud lipuvarras (rekord mis peagi Tadžikistani ning hiljem Saudi Araabia poolt üle trumbati)

Suurustavast purskkaevust vasakul Crystal hall kus toimus 2012 aasta Eurovisioon ja paremal 2009. aastal enda 162 meetriga Guinnessi rekordite raamatusse jõudnud lipuvarras (rekord mis peagi Tadžikistani ning hiljem Saudi Araabia poolt üle trumbati)

Vanalinnas hulkumas

Vanalinnas hulkumas

Ülesse peksti meid juba kell 8.30 kuigi mingiks tegevuseks ei läinud ennem kella 11st. Veetsime siis selle aja muidugi pidevalt teed juues. Esimene osa võistlusest oli bouldering, millest osales 84 meesterahvast ja 16 naisterahvast. Kvalifikatsiooni voorule kulus pea terve päev ning õhtul toimus veel meeste semi-finaal. Shekist pääses meeste semifinaali 2 esindajat. See ei olnud muidugi eriline üllatus, et ei mina ega Türkan Shekist naiste finaali ei pääsenud. Ma ei suutnud ühelgi rajal isegi boonuskivini ennast venitada. Ainuke lohutus on see, et vähemalt ma ei olnud ainuke võhik – naiste seas oli veel 4 ronijat, kes ühtegi boonust ei saanud ning meeste kvalifikatsiooni roundis võis ikka täielikke äpusid näha.

Võistluse pidulik avamine

Võistluse pidulik avamine

Musfiq juhiseid saamas

Mushfiq kohtunikult juhiseid saamas

See tüüp sai meeste boulderingis lõpuks esikoha, kuigi ta oli finaali pääsenutest kõige lühemat kasvu

See tüüp sai meeste boulderingis lõpuks esikoha, kuigi ta oli finaali pääsenutest kõige lühemat kasvu

IMG_6203

Türkan ja Nubar. Nubar oli teine inimene võistlusel kes väga hästi inglise keelt rääkis. Ta töötab Shahdagi mägikuurortis suusainstruktorina ning kuna mänedžerid on kõik välismaalt ei jäänud midagi muud üle kui keel selgeks saada. Kavatsen sinna kindlasti külla minna – kahju ainult et hooag hakkab alles detsembris pärast minu lahkumist

Naiste kvalifikatsiooni voor. Keskel Türkan

Naiste kvalifikatsiooni voor. Keskel Türkan

Minu ponnistus

Minu ponnistus

IMG_5847

Rinat, Meherrem ja Amil kaasa elamas

Pühapäev oli naiste ja meeste bouldering finaalide päralt, millele järgnes kiirronimise võistlus, millel ma otsustasin mitte osaleda – eelneval päeval oli juba piisavalt piinlikust tuntud enda puuduvate oskuste pärast. Kokkuvõttes oli igatahes põnev kogemus aga enamus aega veetsin ma teistest pilte tehes (neid on võimalik Flicr-is näha) mitte ronides. Neljapäeval kutsuti mind juba uuele ronimisvõistlusele – seekord mägedes ja looduslikul kaljul 4. – 5. oktoobril Qusari lähedal Põhja Aserbaidžaanis. Kuigi ma tean, et minu jaoks saab see väga raske olema siis otsustasin siiski osaleda – eriti kuna ma tahan nagunii antud piirkonda näha. Eks vaatame mis sellest välja tuleb…

IMG_7079

Kiirronimine

Pealiskaudseid kultuuritähelepanekuid

Märksõna, mis kõige paremini kirjeldab minu siiamaani Aserbaidžaanis veedetud aega on külalislahkus. See väljendub näiteks väikestes žestides bussis, kus inimesed hoolitsevad selle eest, et minul kui välismaalasel (ehk külalisel) kõik hästi oleks, et mul mugav oleks ja et ma ikka õige koha ülesse leiaks. See tuleb väga kasuks minule, kes ei ole veel ümbritsevaga tuttav ja keelt ei räägi.

Kui me sõpradega teed jooma lähme, siis ei õnnestu ei mul ega Davidil kuidagi enda eest tasuda, kuigi me käime pidevalt peale, et meil võimaldataks enda osa arvest maksta. (Kõrvalmärkus: Shekis on isegi teemaju, kuhu naised on teretulnud aga neid peab teadma ning kui mõned üksikud turistidele mõeldud kohad välja arvata, siis ei ole ilmselt aktsepteeritav sinna ilma meesterahvast saatjata minek).

Minu eest ei ole tasunud aga ainult sõbrad. Ringi liikudes tuleb ikka ette, et inimesed kellega ma bussis paar  sõna vahetan või kellelt ma midagi küsin tasuvad minu eest bussipileti. Minu jaoks kõige üllatavam juhtum oli kui ma esimest korda turul (bazar) käisin. Kellaaeg oli juba hiline ja enamik müüjaid oli lahkunud. Leidsin siiski ühe nurgataguse, kus oli võimalik juurvilju osta. Kuna müüjanna vene keelt ei rääkinud siis aitas kõrvalleti onu mul vajaliku kraami välja valida. Küsisin talt ka kas mõni buss Kombinati (siidivabrik) läheb. Selgus, et ta ise elab samuti sealkandis ja kuna kliente enam ei olnud siis me jalutasime koos sinna. Meie mõlema vene keele oskus oli nagu ta on aga saime täitsa asjaliku jutuajamise maha peetud. Teepeal ostis ta mulle veel tomateid, kurke, mahla ja muud kraami, mida ta leidis, et mul kindlasti vaja läheb kuigi ma üritasin keelduda ning rõhutas, et kui mul millegagi abi vaja on siis ma võin alati teda turu pealt samast kohast leida. Muidugi ei olnud mul sugugi hea tunne kõiki neid asju vastu võtta, kuna ma tean, et inimeste palgad ja pensionid on väiksed (õpetajad teenivad umbes 200 eurot kuus näiteks) ning toiduainete hinnad ei erine oluliselt hindadest Eestis ning on mõnikord isegi kõrgemad.

Võõrustamisel on siin üldse omaette reeglid. Käisin septembri esimesel nädalavahetusel Ganjas teistel GLEN vabatahtlikel külas. Ganja on Aserbaidžaani suuruselt kolmas linn (umbes sama suur kui Tallinn) ning tänavapildis on seda kindlasti näha. Erinevalt Shekist on seal ringi liikumas tunduvalt rohkem erinevas vanuses noori inimesi ning märgata on ka veidi alternatiivsemat riietumisstiili (aga mitte midagi drastiliselt erinevat siiski). GLEN vabatahtlikud elavad siin kõik kohalike perekondade juures, kes räägivad kas inglise või vene keelt. Nende kaudu õnnestus natuke kuulda seletusi teatud käitumisreeglite kohta. Esialgu pidi minuga ka David kaasa tulema, aga kahjuks ei olnud ta enesetunne endiselt kõige parem. Kuna Ganjas olevad vabatahtlikud on kõik tüdrukud siis oli meil aga reisi plaanides paras pähkel mõelda, kuhu David ööseks jääda saab, sest ei ole aktsepteeritav, et tüdrukud meesterahvast võõrustavad. Õnneks kolis Lucie just uue perekonna juurde, kus tal on „vahetusvend“, nii et see lahendas meie jaoks probleemi. Mina jäin Blanca ja tema aseri perekonna kostile. Kuna seal perekonnas on ainult tütred, siis oodatakse ka Blancalt, et ta ennem pimedat kodus oleks. Seega õhtul pargis istumine ja tee/õlle joomine jäi meie jaoks ära.

Terve eelneva päeva veetsime aga linna peal uidates ning meie agaraks giidiks oli Lucie aserist „vend“, kes soovib väga inglise keelt harjutada. Üldiselt on siin noorte inglise keele tase nigelavõitu, kuigi väga paljud soovivad paremini rääkida, ning võtavad selleks eratunde või osalevad vestlusgruppides. Inglise keele halb oskus on seletatav väheste tundidega koolis (tihti ainult kaks korda nädalas) ning inglise keele õpetajate halva keeleoskusega. Grammatikas on õpetajad kindlasti tugevad aga olen olnud paar korda üllatunud, kui keegi, kes minuga inglise keelt pursib teatab, et ta on inglise keele õpetaja.

Lucie aserist “vend”

Minu jaoks on ka huvitav jälgida, kuidas siin väljendub perekonna olulisus inimeste jaoks. Kindlasti otsitakse telefonist lagedale kõik pildid perekonnast, kui sa kellegagi natuke aega juttu räägid. Kontoris on tüdrukutel laua peal enda õe/venna laste fotod – mina eeldasin esialgu, et tegemist on nende enda lastega. Samuti soovivad inimesed võimalusel enda perekonna liikmeid tutvustada. Kuigi me olime ainult paar tundi koos veetnud, siis Lucie aserist „vend“ tahtis väga, et ma kohtuks tema perekonnaga. Nii kutsuti meid järgmisel päeval Ganja lähedal olevasse külasse, kus veetsime terve päeva peamiselt teed juues ja süües koos tema õe perekonnaga, vanaonu ja vanatädiga ning veel hunniku sugulastega kelle puhul ma lõpuks ikka aru ei saanud, kes nad täpselt on.

IMG_5103IMG_5172

Palju huvitavam seik on aga see, et umbes see aeg kui ma pühapäeva lõuna paiku lahkusin Blanca aserist perekonna juurest (muidugi viidi mind autoga ära kuigi bussid on odavad ja käivad tihti) saabusid neile samuti külalised – perekond kolme väikese lapsega. Kui ma kella kaheksa ajal tagasi jõudsin, ei olnud nad veel lahkunud ja oli ilmselge, et terve perekond oli väsinud. Kaks tundi hiljem istusid nad endiselt seal. Nii peretütar kui pereema kaebasid salamisi meile, et neil on juba ammu peavalu sellest lärmist, mida nende külalised tekitasid. Samuti oli neil tegelikult plaanis see õhtu sünnipäevale minna aga see jäi ainult plaaniks, sest külalised ei tahtnud kuidagi koju minna. Meil tekkis muidugi küsimus, et miks nad ei palu neil lahkuda või ei tee vihjeid selle kohta, et oleks aeg ennast kodu poole sättida. Selgus, et aseri tava kohaselt ei tohi paluda külalistel lahkuda. Võõrustamiskohustus ei kehti ainult otseselt külaliste puhul. Perekonnal on kohustus võõrustada näiteks ka inimesi, kes nende jaoks tööd teevad. Blanca aserist „õde“ rääkis meile nende aia ehitamise juhtumist. Kui töömehed kohal on siis peab neile kindlasti teed ja maiustusi pakkuma. Üks õhtu otsustasid nende jaoks töötanud töömehed, et nad jäävad kauemaks lobisema ja perekonna külalislahkust nautima ning passisid seal pea öö hakuni – terve see aeg pidi pereisa, kui hea võõrustaja nendega aega veetma. Nendest juhtumistest kuuldes sain ma aru, miks mõned aseri noored olid mulle väitnud, et külalislahkus siin on võlts. Üldiselt arvan ma et inimesed on siirad külalislahkust üles näidates, aga isegi kui keegi seda kurjasti ära kasutab siis peavad nad kombe kohaselt head nägu edasi tegema.

Kuigi ma olen varem Lõuna-Euroopas elanud ja peaksin harjunud olema erinevate arusaamadega isiklikus ruumist, siis siin on mul sellega siiski segadust tekkinud ja nalja saanud. Kui Eestis seisavad inimesed midagi oodates üksteisest võimalikult kaugel, siis siin ei ole haruldane, et keegi sulle täiesti külje alla poeb isegi kui ümberringi valitseb tühjus. Eriti häiriv on kui keegi mul sabas kinni on kui ma pangaautomaadist raha välja võtan. Pangaautomaatides järjekorrad on siin rohkem nagu tunglevate inimeste kobar, kus hetkel tehingut sooritaval inimesel ei ole privaatsust just väga loota. Samuti seisavad poes töötajad tihti täpselt minu kõrval, kui ma üritan midagi välja valida. Siin on teistsugune ka distants ja läheduse näitamine meesterahvaste vahel. Kuigi ma olin sellest juba varem teadlik, siis ei saa ma midagi parata, et kui ma näen kahte meesterahvast üksteiselt ümber kinni hoides jalutamas on mu esimene mõte ja tähendus, mis ma selle automaatselt annan midagi hoopis muud. Kui mehed ja naised hoiavad omavahel rohkem distantsi siis käest kinni hoidmine on märk sõprusest sama soo esindajate vahel.

Järjekorrad

Järjekorrad

Samuti tähendasime Davidiga kiiresti, et meie majaomanike arusaam privaatsusest on midagi hoopis muud kui meie oma. Kui minu tuppa tulles ikka koputatakse või küsitakse kas võib, siis Davidi puhul keegi sellega ei vaevu. Tihti juhtub ka, et Sadiq (korteriomanik) juba ükskord Davidi toas olles hakkab uurima ja küsimusi esitama isiklike asjade ja tarbeesemete kohta, mis silma hakkavad. Samuti ei häbene meie korteriomanikud enda nina alati meie asjadesse pistmast. Mitte et see iseenesest halb oleks. On tore, kui nad võtavad vaevaks ja näitavad kuidas kohaliku toitu kõige paremini valmistada aga lõpuks muutub veidi häirivaks, kui iga uue asi, mis mu toidukapis on uuritakse ja puuritakse korralikult läbi ning leitakse, et kõik, mis ma teen ei ole ikka piisavalt hästi tehtud alates arbuusi lõikamisest ja lõpetades toidu serveerimisest.

Üleüldiselt on siin väga oluline asjade välimus ja mulje, mis sa teistele jätad. See väljendub nii toidu serveerimises, riietumises, majade välimuses, ning on kindlasti on see seotud külalislahkuse ja imidžiga, mida inimesed endast luua soovivad.

Meie elutuba, mis näeb küll esmapilgul uhke välja aga nagu ma olen näinud teiste Aserbaidžaani elamute puhul, kvaliteet jätab soovida

Meie elutuba, mis näeb küll esmapilgul uhke välja aga nagu ma olen näinud teiste Aserbaidžaani elamute puhul, kvaliteet jätab soovida

Läbi takistusteraja Aserbaidžaanis

Minu teekond Aserbaidžaani jõudmiseks algas märtsi lõpus, kui sain telefonikõne AKÜ tegevjuhilt. Nimelt olin kandideerinud aasta alguses GLEN programmi. Vene keele kehva oskuse tõttu olin märkinud Aserbaidžaani enda teise valikuna. Too hetk ei osutunud ma valituks, aga kuna Marek, kes oli valitud Aserbaidžaani projekti sai võimaluse minna Malawisse, mis oli ta esialgne soov, siis võeti minuga ühendust. Muidugi ütlesin ma jah. Sarnase loo oli varasemalt läbi elanud mu õde, Monika, kes viibib nüüd GLEN programmi raames Indias. Vanemate esimene reaktsioon sellele oli sügav ohe ja nentimine, et miks teie küll ei või kunagi EI öelda. Aga nad on harjunud sellega, et me õega kuskil maailma peal seiklemas oleme, niiet eks tuli ka nüüd meie valikutega leppida.

Aserbaidžaani jõudmine ei läinud aga sugugi nii ladusalt, kui oleks soovinud. Nimelt on Aserbaidžaan alles hiljuti muutnud viisareegleid. Lühiajalist viisat on endiselt lihtne saada, aga pikemaks jääda soovijad peavad selleks saama kõigepealt Aserbaidžaani välisministeeriumi heakskiidu, mille peab hankima siinne vastuvõtev organisatsioon/võõrustaja. See ei ole aga sugugi kiire ja üheselt mõistetav protsess – eriti kuna see on kõigi jaoks uus. Seega minu esialgne plaan juuli lõpus Gruusiasse lennata, seal nädala jagu reisida ning augusti algusest enda praktikale asuda läks täielikult vett vedama. Viisa sain lõpuks kätte alles 17. augustil ning Gruusiasse lendasin 19. augustil. 5 päeva ennem ärasõitu arvasin, et suundun kohe Shekisse (erinevates kirjapiltides ka Shaki või Shäki). Mitmete juhuste kokkulangemise tõttu (loe meie organisatsioon ei olnud meile veel eluaset leidnud ja enamus kollektiivist oli puhkusel) soodustas Ilyas (vastuvõtva organisatsiooni tegevjuht) Davidi mõtet ikka Gruusias mõned päevad reisida, mille üle mul oli ainult hea meel.

Nii ma siis asusin täielikult ilma igasuguse plaanita Gruusias seiklema. Mu tandem partner, David, otsustas pärast ühte ööd Tbilisis külastada teisi GLEN vabatahtlikke Lagodekhi rahvuspargis Aserbaidžaani piiri lähedal. Mina tahtsin aga rohkem Gruusiat näha. Suundusin külla GLEN-i vabatahtlikele Borjomi rahvuspargis ja hiljem Svaneti piirkonda Suur-Kaukasuses. Kokkuvõttes oli see nädal täis vene keele purssimist, sõbralikke inimesi, head toitu, matkamist, peadpööritavaid marshrutka sõite (sealhulgas marshrutka katusel teel Mestiasse eks ikka selleks, et paremaid pilte saada), hingematvaid vaateid aga ka vähem meeldivaid kogemusi nagu toidumürgitus ja purjus grusiini mees, kes üritas külalistemajas sõna otseses mõttes mu aknast sisse ronida, kui ma enda toa ust ei avanud (tal oli küll hommikul selle pärast väga piinlik aga see ei vähendanud kuidagi mu solvumist antud käitumise üle).

IMG_4739

Sõit Shekisse oli omaette ooper. Mestiast suundusin väikelennukiga Tbilisisse. Pileti hinnad on väga odavad (65 larit ehk umbes 30 eurot), kuna Gruusia valitsus subsideerib 2/3 sõidu hinnast. Kuigi sõit on siiski poole kallim kui marshrutkaga siis on umbes 8 tunnine ajavõit seda väärt – rääkimata vaatest, mis lennukist avaneb (vaata pilt üleval). Edasi suundusin marshrutkaga Lagodekhisse (7 larit), kus minuga ühines David ja võtsime takso Gruusia-Aserbaidžaani piirile (käisime kokku välja 8 larit, mis oli ilmselgelt liiga palju). Gruusiast saatis meid ära silt – AZERBAIJANI BORDER, GOOD LUCK! Ja õnne oli meil vaja, sest see kuidas me õhtul 80 kilomeetrit läbime, et Shekisse jõuda oli täiesti ebaselge. Azerbaijani piiril on õnneks jalamehed teretulnud ja erinevalt Gruusia tõredatest piirivalvuritest olid Azerbaidžaani piirivalvurid väga lõbusas tujus – eriti lõbusaks muutusid nad mu perekonna nime lugedes :P.

Ennem kui me passikontrolli jõudsime ootasid meid aga ees kaks azeri meesterahvast vorstikottide ja õlledega ning üritasid nendest kahte suurt pudelit väga agaralt meile pakkuda. Jagasime peagi ära, et põhjuseks on asjaolu, et neil oli rohkem õlut, kui oli lubatud üle piiri viia. Meie smuugeldajakarjäär tasus ennast kuhjaga ära. Tegemist oli kuue vanema meesterahvaga ühest suguvõsast, kes olid Tbilisis asjatoimetusi tegemas käinud ning olenemata ruumi vähesusest olid nad nii lahked, et pakkusid meile küüti Shekini (sama sõit taksoga oleks maksnud umbes 50 manati e. 50 eurot). Minule pakuti muidugi esiistet. David sai aga reisimugavusi nautida taga kastis enda seljakoti otsas istudes. Jagatud gruusia õlu, vorst ja leib tegid aga selle kõik heaks. 

Õhtusööki saime juba Ilyase kutsel nautida mõnusas aiaga restoranis. Laud oli lookas erinevate juustude, juurviljade ja kebabi all. Muidugi ei puudunud must tee ja maiustused. Esmamulje Shekist on väga tore. Tegemist on ajaloolise 63 000 elanikuga linnaga. Kohalejõudes selgus, et meile oli leitud elukoht väga toreda vanema azeri paari juures, kus 200 manati eest kuus on meie kasutada kaks magamistuba ja elutuba ning ka eluruumid, mida nad ise kasutavad. 

Postitan peagi rohkem Sheki eluolu kohta. Seni võib aga esialgse ettekujutuse saada all olevatelt fotodelt

IMG_4870IMG_4816IMG_4805cropped-img_4778.jpgIMG_4779

.